Muusika

aaaaah

lihtsalt mõnikord on nii, et lihtsalt enam ei suuda ja siis kuulad neid vanu lugusid, mis on tõsiselt head, lood sellest ajast, kui oli aega lemmikuid otsida. praegu nagu ei leia seda aega enam. Ja kui ükskord tuletada endale meelde neid ilusaid ja suure sõnumiga asju ning leida üles head lood, siis on tunne kah hea. RHCP "Californication" - See lugu on ülihea, kuid kõige parem versioon sellest on live Slane Castle-s. Eriti veel improviseeritud eelmäng ja vahemäng koos paarisaja tuhande fänni rõõmurõkke. Oh.

See tunne on muidugi kordi parem kui Rahzel-i kuulata ja avastada, et ei saa enam arvutis midagi kirjutada ega hiirt kasutada, sest tabamisega on probleeme, kuna käed lihtsalt liiguvad rütmi kaasa.

Olen märganud, et kood mingisuguse arenguga koorilaulus on kasvanud ka kuulmisharidus. Nimelt eile oli TÜVKA Naistepäevapidu, kus esines bänd, kelle nime ma ei taha teada, sest nad lihtsalt olid nii halvad. Marika: "Nad ei ole mingi Limp bizkit, et nad võivad rahvast igalepoole saata ja lihtsalt lava peal röökida". Seoses selle halva bändiga tuligi see tähelepanek, et tegelikul ma hakkan austama ja aru saama, kes oskavad hästi mängida, või kes teevad näo, et nad seda suudavad. Ju vist ma nooremana Linkin Parki ja RHCP-d kuulasingi, sest nad lihtsalt mängivad ja laulavad nii puhtalt, et on hea ja arusaadav kuulata. Täpselt samamoogi olen leidnud, et ma austan tõsiselt häid basse, mitte neid, kes nii madalat häält teevad, et kuulda ei ole vaid neil on miski muu erinevus, mida ma ei oska seletada, kuid lauldes kuuleb küll. Nagu Sten ütles, kui ma küsisin, et kuidas ta oskab equalizer-it paika panna, selleks tuleb leida pillil see heamõnus tämber.

Proovin tulla muusika juurde tagasi, muusika aga toob mind ja mu mõtted kaasa, need, mida pole kaua näinud.

V.