Mälestused meenutavad, kes sa tegelikult oled. Muusika ühendab päris palju mälestusi. Muusika, jõua minuni!

pean endale kiiremas korras uued lemmikud leima, inimesed vananevad, bändid lähevad laiali. kui sa aga õpid oma muusikat paremini tundma, siis sa avastad, et koos muusikuga, vananeb ka muusika, kuid kui sa ei tea muusikut, siis muusika jääb igavesti nooreks, igavesti selliseks, nagu sa seda kunagi esimest korda kuulates tundsid, selliseks, mis mälestust eredalt üleval hoiab. Chalice ei ole kah enam see, mis ta oli,,, Jarek on ka suureks kasvanud ja ei räpi enam, kunagi oli ta üks paimaid eesti räpparid, kes pidas suht normaalselt viisi ja kelle sõnadest oli aru saada ja kelle sõnum elab edasi, sest iga kord on tema lugudes midagi uut, midagi, mida pole varem kuulnud. kuid kui tutvuda tema uuema loominguga, siis ei ole see enam see sama muusika, mis ülskokkuvõttes hävitab mälestuse.
ma olen rõõmus, et ursula laiali läks. muidu oleks mul väga vähe mälestusi järel.
samuti ma olen kurb, et RHCP lauljad on pm juba vanurid, tulevad Eestisse küll, kuid nad ei ole enam need samad noored/täisealised, kes laulsid hingest, ma usun, et neis on väga vähe hinge järel.

Te ei pea arvama, mis tänase päeva lugu on. selle üle olen ma küll õnnelik. teeks siis mälestusest lähemalt: ma sel ajal muidugi ei teadnud sellest ansamblist eriti midagi. Oli 2011 ja augusti kuu. olime Ranna laagris, mina, Maarja, Karl ja Tuuli. muidugi oli seal veel teisigi, või noh tegelt oli meid seal kokku mingi 11, selle suure platsi peale. viimane öö, kõik olid läinud ja järgmisel hommikul oli tulemas JMÜ suvepäevad(läbu). siis me istusime neljakesi selle sama puidust laua ümber, mis on seal juba rohkem kui 10 aastat olnud, tänu meile kestab see muidugi veel, tõime ta ju variseva kalda pealt ära. koos laua taga, kõrval oli grill, kus me küpsetasime laagrist alles jäänud ja minu poolt kokalt sisse sebitud kotlette, leiba, viinereid ja samuti vist jõime teed. kell oli siis peaaegu südaöö, taevas oli selge ja ilm oli rahulik, ainult järv loksus vaikselt vastu kivist kallast. sel ööl me neljakesi lõime arvatavasti tulevikus meile kalliks saava ühenduse, "Ööliblika", hetkel, millal saabus kesköö, tugevnes tuul ja mängis mälestuse teinud lugu.

mulle meenus, et ma olen selleteemalisi postitusi juba varem teinud, ju siis on mulle muusika tähtis, kuid tundub, et mitte piisavalt, miks ma seda muidu pean korduvalt endale meelde tuletama.

muusika on nagu minu luustik, ise ka ei usu. kui ma kuulan muusikat, häid lugusid, siis mul tuleb tuju, et kirjutada, kui ma kirjutan, siis ma kirjutan ennast "lahti", ma ei kirjuta piiridega, polej u lause alguses punktigi ja jutt on päris segane ja sisutu, kuid see on hea. muusika, seega aitab mul vältida kinniseks muutumist, toob esile minu omadusi.

tegelikult on mul mõnikord ka kurb, et osad mälestused on jäänud salvestamata, ja et mõned mälestused on üle kirjutatud. see näitab kui kaugel ma tegelikult olen eneseuurijana. on ju palju inimesi, kes kindlaid laule ei taha kuulata koos teistega, sest see tekitab neile uue mälestuse ja vana võib kustuda. Võtame näiteks Chalice - Minu inimesed. no kindlasti on sellised väga korralikke erandaid, mida ei tasu seltskonnaga kuulata, nt minu puhul Pärt Uusberg - Ma ei sure teie kiuste. Seda nagu niisama ei laseks, sellel on ikka kindel mälestus. Või võtame näiteks Sigaderevolutsiooni:
L - Ü - M - A -NDA
Lümanda raketi pa-pa-pa-pa-pa-porgand
Takistused purusta
Lümanda raketi pa-pa-pa-pa-pa-baaas... (rohkem ei mäleta hetkel)

Ja siis see, kuidas nad viimasel ööl oma kahe meetrise raketi põlema panid ja kuidas kogu taevas oli näha, ja kuidas vikerkaare alguspunkt paistis järvest, ja kuidas meile pakuti söögiks asja, mis oli halli värvi ja kaks tundi vihma käes olnud ja koosnesid eelmistest toidukordadest.

kirjutan kunagi kindlasti veel.

V